Autor: Anneli Tarkmeel
Ilmus Saare maakonna päevalehes Meie Maa reedel, 15. jaanuar 2021.
Tunnen Kadrit juba päris mitu aastat ja seda juba ajast, kui mul ei olnud veel plaanis Saaremaale tagasi tulla. Nüüd avastasin rõõmuga, et Kadri on hakanud saarlaseks, kui meie teed väga omapärasel viisil taas ristusid.
Detsembrikuise kohtumise alguses arutasime, et kes siis ikkagi väärib seda õige saarlase tiitlit. Kas tiitleid jagatakse koos sünnitunnistusega või eriliste teenete eest? Või piisab alalisest aadressist? Eks igaühel on oma õigus, kuid Kadri on see julge naine, kes kolis siia päriselt elama ja on nüüd saarlane.
Ehk on see seotud loodusstiihiatega? Muideks jalutasin ühel päeval mere ääres ja mõtlesin – kuidas on tekkinud selline arusaam, et inimene on looduse kroon või kuningas?! No ei ole sellist asja! Tormisele merele jääb inimene igal juhul alla. Üksinda mere vastu ei saa. Saaremaa kontekstis siis sul peab olema see teine saarlane, keda usaldada, kes teab, kuidas merel toimetada.
Esmapilgul ei seo mind saartega mitte midagi. Samas minu väga hea sõbranna on Muhust pärit. Sattusin ühel toredal talveõhtul Muhumaal tema pere juurde ja see imeline tunne, mida tekitab mere lähedus, sai mind sel õhtul kätte. Sain aru, et vanemaks jäädes ma ei soovi elada linnas. Samuti ei kutsu mind midagi tagasi minema oma sünnilinna Viljandisse.
Ideaalis võiksingi elada mere läheduses, sõbranna ka lähedal, et miks siis mitte kolida Muhu saarele. Mõeldud-tehtud ja loetud päevadega ning panga abiga olin Muhus ühe maatüki omanik. Kõik asjad jooksid paika. See on elus üldiselt ka nii, et kui midagi sujub, siis see asi on õige.
Unistasin oma ilusast vanaemaelust, kes õpib ära ehk ka räimeteo ja et majja mahuksid mu lapsed ja tulevased lapselapsed. Majas pidi olema ka saun. Ja mõtlesin ka sellele, et maja võib olla kallis ehitada, aga teda peab olema odav pidada. Maja projekt sai valmis, ehitusluba oli olemas, kuni tuli esimene takistus – ma ei leidnud ehitajat.
Jah. Kogu selle protsessi käigus mõtlesin, et tegelikult oleks tore leida ka meessõber, kellega koos vananeda. Edasi läksid asjad nii, et aastal 2013, kui Eurovisioonil esindas Eestit Birgit lauluga „Et uus saaks alguse”, algas minu elus uus etapp. See on minu ja mu kalli abikaasa Aare tutvumise laul.
Pärast meie esimest lõunat kohvikus Classic, läksime mere äärde termosest piparmündi teed jooma ja seal ma tundsin, et olen koju jõudnud. Ma tõesti tunnen, et Saaremaa on minu kodu.
Lähedased ja sõbrad mandrilt on mu käest küsinud, et mis mind peale armastuse siia saarele tõmbab. Mul ei ole väga originaalset vastust – eks ikka see meri ja need kenad inimesed.
Mu ema, kes tänaseks elab samuti Saaremaal, sõitis aastakümneid meditsiiniõena mööda Eestit ringi mammograafi bussiga ja temale oli kord üks tore hiiu naine öelnud, et mandri naist ja kirjut lehma ei võeta saartel omaks. See mõte tiksus mul ka peas, et mis nüüd küll saab, kui ma mandri naisena saarele kolin. Mul pole ühtegi saarlasest sugulast ja mu ainus ankur on mu saarlasest abikaasa.
Lühidalt – ma natuke kartsin siia elama asumist. Aga praegu ma näen küll, et saarlased on ühed ütlemata kenad inimesed – soojad, sõbralikud, abivalmid. Eriti meeldib mulle saarlaste puhul see, et saarlane ei virise ja väga ettevõtlik. Kui on vaja teha, tehakse ära, kui on vaja öelda, öeldakse.
Ei tea. Võib-olla saarlase ja saarlase suhe on teistmoodi. Ja võib-olla mina näen seda ilusamat palet. Igal juhul nendega, keda ise siin juba tunnen julgen küll luurele minna küll
Loomulikult. Nad külastavad meid tihti. Elame mere lähedal, siin on ka imeline mets – eks see kõik meelitab.
Mu vanemad on pärit Viljandimaalt. Emapoolne suguvõsa läheb otsapidi Tarvastu kanti ja emaisa liinipidi suudame tagasi minna isegi 1560ndatesse. Väidetavalt üks saksa keskastme ohvitser deserteerus ja võttis kohaliku naise.
Ma olen oma emale ainus laps. Isa poolt on mul vend ja isa uue naise tütart pean oma õeks. Olen hästi õnnelik inimene, sest mul on kaks ema – vähestel on sellist õnne. Isa uus naine on mulle samuti väga lähedane inimene.
Tulin Viljandist ära koos emaga 1976. aastal ja läksin Tallinna 21. keskkooli 6. klassi. See oli keeruline aeg, olin tedretäppidega ülekaaluline maatüdruk – mis linn see Viljandi ikka Tallinna laste jaoks oli – ja see oli piisav põhjus mu kiusamiseks. Pidin ise hakkama saama, polnud tol ajal ju miskit tuge kiusamise vastu.
Mis ei tapa, teeb tugevaks! Iga asi on millekski hea. Elus antakse kaks valikut – kas õpid, andestad, lähed edasi ja vaatad, et ise nii teistele ei teeks; või kibestud ja leiad, et maailm on sinu vastu ja oled ka ise maailma vastu kuri.
Enda eest tuleb seista ja end kehtestada. Kuna ma olin laia silmaringiga, palju lugenud, julge ja aktiivne tüdruk, siis õige pea hakati minus nägema midagi muud kui ainult välimust.
Teadsin juba 8. klassis, et minust saab arst. Mu ema oli medõde ja ma olin tema juures haiglas palju käinud ning mulle väga meeldis haigla lõhn. Emagi unistas nooruses arsti ametist, aga et oli sõjajärgne aeg, siis perel ei olnud võimalik tema õpinguid toetada. Arstiks õppides täitsin natuke ka ema unistusi. Ülikooli koos internatuuriga lõpetasin 1993 aastal.
Internatuuri lõppedes läksin tööle Õismäe polikliinikusse. Minu kursusekaaslane ja minu tänane perearst, dr Katrin Martinsoniga olime esimesed üldarstid. Tol ajal veel perearsti õpet ei olnud. See oli päris revolutsiooniline, et meile usaldati lapsed alates 7. eluaastast, kui nad läksid kooli.
Internatuuris õpetati pediaatriat ehk lastehaigusi sisuliselt kaks nädalat. Näiteks pidin ma olema üksi valves Tallinna lastehaiglas, kus olid ka enneaegsed lapsed. Tänapäeval ei tule selline asi kõne allagi! Õnneks need ajad on möödas, kui nii rohelisi arste iseseisvalt tööle pandi.
Jah, hakkasin küll aastal arstina tööle, kuid tänases mõistes teenisin 32 eurot kuus ehk 500 krooni. Tolleks hetkeks olin kahe lapsega üksikvanem ja lihtsalt ei olnud võimalik neid sellise palgaga toita. Tegin küll lisaks kiirabis valveid, kuid siis pidid väiksed lapsed üksi kodus olema.
Tuled kurnatuna koju, tuba on külm, hakkad käsitsi pesu pesema, loed raha, et süüa osta...
Minu elus sai pöördepunktiks üks lause ametniku suust. Nimelt tahtis mu vanem poeg minna ujumiskursustele, mis maksis 100 krooni kuus. Minu sissetulekute juures oli selline kulu mõeldamatu, aga leidsin, et olen korralik inimene, käin kahe kohaga tööl ja et ma küsin toetust sotsiaalabi asutusest. Helistasin, et milliseid dokumente on selleks vaja täita, ja naisterahvas teisel pool toru ütles sellised „kuldsed” sõnad: „Mis te teete neist lastest, kui te ei suuda neid kasvatada.” Vot see oli minu jaoks piir. Mõtlesin, et nüüd kaotab Eesti riik ühe arsti. Mina kasvatan oma lapsed üles ja ma ei küsi ega palu enam mitte kellegi käest mitte midagi.
Eesti vabariigi algusaastatel oli reaalsus selline, et paljud arstiks õppinud inimesed tulid selle töö pealt ära, et ellu jääda.
Seda küll. Arstina töötades olin ma näinud esimesi ravimiesitlejaid ja mulle tundus, et nemad on meditsiiniga ikkagi seotud. Alguses ma ei osutunud valituks ja siis oli ikka kurb tunne küll, et ma ei saa elus mitte millegiga hakkama. Aga järjekindlus viib sihile ja üks firma võttis mind lõpuks tööle.
Kahe aasta jooksul tegin veel valveid, et säilitada otsene side patsientidega. Selle ajaga sain aru, et ma ei suuda põhitöö kõrvalt end arstina pidevalt täiendada, muutuvad ju raviskeemid, arusaamised haigustest ja ma tundsin, et ma ei jaksa. Mu lapsed olid ka veel väikesed ning otsustasin keskenduda ravimite tutvustamisele ja müügile. Muideks täna arvan, et läbi uudsete ravimite Eestisse toomise olen saanud aidata palju enam patsiente kui mul tegevarstina oleks olnud võimalik.
Aga jah, läks nii,et järgmistesse kohtadesse on mind juba kutsutud kandideerima. Eesti on ju nii pisike! Ja olen osutunud valituks.
Ei. (naerab) Ma lähen aina rumalamaks. Meditsiin läheb järjest personaalsemaks, tulevikus on meil ravimid, mis sobivad järjest kitsamale patsiendi grupile ja ühel hetkel ei ole arst enam võimeline iseseisvalt otsustama. Mina näen, et tehnoloogia peab tulema appi, mis analüüsiks andmeid, mille pealt omakorda saab otsuse teha arst.
Toon näite. Täna võib kopsuvähk olla vähemalt 200 erinevat haigust. Igal neist on oma genoomika, aga lisaks tuleb arvesse võtta inimese enda ehk iduliini genoomika, milline on inimese maksa metabolism, erinevad kaasuvad haigused jne. Kõiki neid andmeid kokku pannes nõuab see arstilt üliinimlikke võimeid. Meditsiin on muutumises, diagnoosi panemine muutub täpsemaks ja saab toimuda suuremates keskustes, kuid ravi saamine kodu lähedal on ülioluline. Sügav kummardus siinkohal Saaremaa vähiühingule ja Kuressaare haiglale, et vähiravi on saarlastele kodu lähedale toodud. Taaskord näide saarlaste ettevõtlikusest ja julgusest.
Arsti roll keerulisemate haiguste puhul muutub. Kui teadlased saavad ühe teemaga süvitsi minna, siis perearst ei ole võimeline teadma kõigest kõike. Veelgi enam – Eesti suguses väikses riigis ei saa olla ka väga kitsa eriala spetsaliste. Kui meil on näiteks arst, kes tegeleb rinnavähiga, siis suuremates riikides spetsialiseeruvad arstid juba teatud piirkonnas olevale või teatud omadustega rinnavähile.
Kokkuvõttes tahaksin öelda, et järgmised valimised võiksid olla tervishoiust lähtuvad. Kas meie meditsiinisüsteem on sisendi- või väljundipõhine, kas oluline on keskmine ravijuhu maksumus või kuidas patsientide elu pärast ravi jätkub, kas haiglad on konkurendid või partnerid. Tervishoius on vaja mõõta ka tulemust terve(ma)ks saamisel, mitte ainuüksi ravijärjekorda ja lepingumahtu. Õnneks selles suunas praegu liigutakse, aga minu arvates liiga aeglaselt.
Terve inimene on Eesti edu alus. Kui valdav osa inimestest saab oma eluga ise hakkama, nende vaim ja füüsis on tugev, siis tekivad ka loovad ideed ja majandus edeneb ning aidatakse neid, kes ise end aidata ei suuda. See on nagu positiivne nõiaring – kui sul läheb hästi, siis aitad teisi, need jälle omakorda järgmisi jne. Loomulikult peaks iga inimene ise enda tervise heaks tegema niipalju kui tal vähegi võimalik.
Tervishoiul peaks olema kolm peamist eesmärki: esmalt aitama inimesel terve püsida, st igasugune ennetustegevus, sealhulgas personaalsetele riskidele tuginev, seejärel kiiresti lahendama ägedad haigusjuhud ja kolmandaks aitama hoida kroonilised haigused kontrolli all nii, et inimene saab käia tööl või suudab iseseisvalt argitoimetustega hakkama saada. Sõnades lihtne, realiseerida keeruline, kuid suund peab paigas olema.
Vaim ja keha on üks. On neid, kes kardavad koroonat nii väga, et ei julge kodust väljagi tulla. See pidev hirm mõjutab ka immuunsüsteemi ja võib-olla nii leiab haigus kergemini tee inimeseni. Ja pole õige olla ka teises äärmuses ja ohtu ignoreerida. Küsimus ongi tasakaalus ja enda hirmude ning vajaduste teadlikus juhtimises. Inimene on sotsiaalne olend ja me vajame teisi inimese enda lähedale, kuid praegune aeg sunnib meid kohanema nii uute suhtlus- kui ka paljudel muutunud töövormidega. Ja meie ei tea tegelikult , mis toob homme ning just määramatuse talumine on see, mis põhjustab ka palju ärevust ning liigset muretsemist.
Paljud rääkisid, et koroonaaeg oli kui õnnistus, sai puhata. Ja mina tundsin – mis mõttes!? Ravimifirmal oli kordades rohkem tööd. Riigipiirid olid kinni, ravimid ei liikunud. Esimesed kaks nädalat koroonakriisi alguses kulus otsustajatele selgitamise peale, et piirid peavad olema lahti, et ravimid jõuaksid Eestisse. Meie ravimid on näiteks külmaahelaravimid, mida tuleb transportida temperatuuril +2 – +8 ja seal ei tohi kraadigi eksida. Suur koorem on väärt miljoneid, seega autojuhid ei tohi auto juures lahkuda. Aga kui Poola piir oli kinni, külmikud pidid töötama, kütus saab otsa... See oli õudusunenägu!
Mind kurnas see kevadine koroonaaeg täielikult ära. Ja siis sa ei saa veel koju ka, sest Saaremaa on lukus! Elan kolmteist kilomeetrit Kuressaarest, aga mul ei ole kiiret internetti ja siis räägitakse kaugtööst! Rahulikul ajal ma saan hakkama – panen e-kirja teele, teen kohvi, lähen vaatan, kas läks ära, oh, pole veel läinud, ootan veel natuke... Kriisi ajal nii ei saa.
Kindlasti. Usun küll, et enamus inimesi on hoolivamad ja märkavad abivajajaid paremini. Paraku näeme ka seda, et mõnedel inimestel on impulsskontroll vähene, seega nii sõnaline kui kahjuks ka füüsiline plahvatusohtlikkus on suur.
Lõpetuseks tahan öelda, et praegune aeg on väga mõtlemapanev – maailma juhib üks elutu oled – krooniga viirus. Kuigi inimene ei ole looduse kroon, ei ole seda kindlasti ka krooniviirus – see aeg läheb üle ja on oluline, mida me sellest ajast kaasa võtame. Tore oleks, kui rohkem hoolivust ja kooskõla loodusega.
Kadri Mägi-Lehtsi
Sündinud 23. novembril 1963. aastal Viljandis.
Lõpetanud Tallinna 21. keskkooli 1982. aastal.
Lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna internatuuri 1993. aastal, Audentes Ülikooli Ärijuhtimise 2008, Self II erakooli suhtlemistreenerina 2010, London Academy of Executive Coaching 2012, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tervisedendus 2018
Hetkel töötab ravimifirma Roche Eesti juhina. On Ravimitootjate liidu nõukogu esinaine ning Tööandjate keskliidu volikogu liige ja Ravimite Ehtsuse Kontrolli Sihtasutuse nõukogu liige.
Kaks täiskasvanud poega ja üks lapselaps, abielus.
Igapäevaselt ravimifirmat Roche Eesti OÜ juhtiv arstidiplomiga Kadri Mägi näeb, et meditsiin on muutumises, diagnoosi panemine muutub täpsemaks ja saab toimuda suuremates keskustes, kuid ravi saamine kodu lähedal on ülioluline.
FOTO: Katrin Uusoja
Pilt on tehtud Kanadas, North Light Wolf Center’is, kus Kadri Mägi poseerib koos hunt Floraga. See kuupealise karja juht, alfa-emasest hunt on päästetud filmitööstusest, kus ta kutsikana oli vajalik, aga suureks kasvades enam mitte. Kadri sõnas, et hundid on talle alati meeldinud – nad on targad, väga peret hoidvad ning vajavad oma eluülesande täitmiseks puhast loodust. Kahjuks on inimene võtnud loodusest liiga suured tükid, seetõttu tulevad hundid inimasunduste lähedusse ja on sattunud seetõttu põlu alla.
„Kanadas oli võimalus nende poolmetsikute huntidega looduses jalutamas käia ja see oli tõesti erakordne elamus! Jalutuskäik oli muidugi hundi reeglite järgi – kuhu hunt ees, sinna inimene järgi, hundi poole ise ei tohtinud minna, ainult hunt ise tohtis inimese juurde tulla, sööki ja koeralõhnaga riideid ei tohtinud olla jne,” selgitas Kadri pildi tagamaid.
2019. aastal sai Kadri Mägi vanaemaks. Lapselaps Leelo käis 4-kuusena vanaemal Saaremaal ka külas. Möödunud pühadel kõigi tervise huvides pidasid Kadri ja ta laste pered jõule oma kodudes, kuid olid Zoomi abil ikka ühise jõululaua taga.
Mu ema, kes tänaseks elab samuti Saaremaal, sõitis aastakümneid meditsiiniõena mööda Eestit ringi mammograafi bussiga ja temale oli kord üks tore hiiu naine öelnud, et mandri naist ja kirjut lehma ei võeta saartel omaks.
Praegune aeg on väga mõtlemapanev – maailma juhib üks elutu oled – krooniga viirus. Kuigi inimene ei ole looduse kroon, ei ole seda kindlasti ka krooniviirus – see aeg läheb üle ja on oluline, mida me sellest ajast kaasa võtame.