Roche Eesti müügi- ja raamatupidamisspetsialist Jekaterina Petrunja on töötanud ravimitootja Roche Eesti OÜs kolm aastat. Ta ise ütleb, et meditsiinisektori tundmaõppimine ehk nagu ta ise nimetab – „Roche’i akadeemias kolmandal kursusel“ – on ülipõnev siiani.
Jekaterina on olnud terve elu raamatupidaja: enne Roche Eesti meeskonnaga liitumist töötas ta 18 aastat raamatupidajana nii kaubandus-, kinnisvaraarenduse, turismi- kui logistikavaldkonnas, sealhulgas töötanud umbes seitse aastat ka kontrollerina. Roche Eestis avastas ta enda jaoks palju uut nii meditsiinivaldkonnas kui ka raamatupidamises kõige laiemas mõttes. Nagu ta ise ütleb, ei oska ta ilma deebeti ja kreeditita elada – see on see, mis paneb ta silma särama. Ja silm särab ning suu naeratab Katjal terve intervjuu vältel! Mida meditsiinisektorisse tulek on õpetanud ning miks meditsiinisektor toimib pisut teistmoodi kui näiteks kinnisvara- või logistikasektor?
Ei, ma sattusin Roche’i täitsa juhuslikult. Kandideerisin tegelikult E&Y raamatupidamisosakonda, aga nemad soovitasid mind edasi hoopis Roche’i. See oli väga ootamatu ja kiire pööre, aga kuna ma olin jõudnud oma tegemistega punkti, kus tundsin, et vajan midagi uut, mingit muutust, ei kõhelnud ma kordagi.
Töötasin enne seda suure logistikaettevõtte raamatupidamisosakonnas, kus ma ei olnud rahul, sest ettevõte oli justkui allakäigus: tegevusi optimeeriti, teotahet ja rõõmu ei olnud. Aga ma tahtsin töötada edukas ettevõttes!
Niisiis läksin hoopis Roche’i intervjuule ja nad olid valmis mind võtma. Võtsin pisut mõtlemisaega, aga ütlesin jaa. Samas, ma ei teadnud, millele ma jaa ütlesin, sest ega me väga täpseks ei läinud intervjuul. Niisiis tulin kohale ja hakkasin õppima, sest kõik oli uus. Ma arvasin, et olin hea raamatupidaja. Aga Roche’i jõudes tundus mulle, et ma ei oska enam isegi eesti keelt. Siin on hoopis teistsugune sõnavara! Nüüd ma õpin n-ö Roche Akadeemias juba kolmandal kursusel, aga siiani muutub kõik iga päev, iga nädal. Minust on saanud hoopis sales and accounting specialist ja see sobib mulle isegi paremini kui lihtsalt raamatupidaja. Ma ei kujuta oma elu tegelikult ilma deebeti ja kreeditita ette!
Minu vastutusala praegu on kõik müügiga seonduv, tellimusest alates kuni hetkeni mil ravim on jõudnud apteeki, sealhulgas müügiga seotud raamatupidamiskanded ja arvestused ja lisaks kõik laoarvestus. Ravimi teekonna viimane samm apteegist patsiendini on juba tervishoiuspetsialistide, apteekrid, arstid, õed, vastutusala. See tähendab, et haiglate tellimused jõuavad minuni ja mina toimetan nendega. Jagame kolleegidega tööd selliselt, et minu peal on tulud ja ladu, aastaaruanded teeme kolleegiga koostöös. Ja see kõik on väga põnev! Hakkan peatselt end täiendama veel osades, mida ma seni ei tunne – mu eesmärk on, et oskaksin selles vallas kõike, omaksin täispilti.
Töö on väga põnev, ma ei tea hommikul kunagi, mis päev toob. Mõnikord on näiteks täiesti tellimustevaba päev, teine päev on nii, et kõik tahavad kiiresti ja kohe ravimeid saada. On ka näiteks teatud ravimid, mida saadamegi haiglatesse esimesel võimalusel, parem isegi kui samal päeval, et teekond oleks patsiendile võimalikult lühike. Mul ei ole mitte kunagi igav. Pean olema toonuses kogu tööpäeva jooksul: kui proovin mingit artiklit lugeda, pean ikkagi olema valmis kiireks tööks, osa asju käivad isegi kella peale.
Hetkel on jess-töö minu jaoks audit ja Exceli raportid, bilanss ja võrdlused, kuidas on mingid suurused näiteks aastaga muutunud. Seda ma oskan, olen aastaid teinud ja mulle see meeldib. Aga meeldib just Roche’i kontekstis. Näiteks ma osalen koosolekul ja meile räägitakse toodete mõjust, siis ma näen oma töös, kuidas kõik see ka numbrites välja tuleb, mida teised räägivad. Ma tean tagamaid: mis midagi põhjustas. Kindlasti saab põnev olema ka uue osa – kulude arvestuse õppimine, ootan seda väga.
Mulle meeldib, et olen müügiga tihedalt seotud: ma näen, mida ostetakse ja mul tekib tunne, et ma panustan müüki, ma olen ka n-ö produktiivne töötaja. Raamatupidaja ju tavaliselt tulu ei too, ta on ainult kulu. Aga siin olen ma müügiga seotud, saan panustada ja see annab hea tunde.
Ravimisektor on väga põnev! Juba see koroonaaeg – kõik on ju praegu viroloogid. Ma ei ole õnneks meditsiiniga kokku puutunud enne Roche’i tulekut ja ma ei ole ka pädev selles vallas. Algus oli väga keeruline: kolleegid räägivad justkui eesti keeles, aga mitte midagi aru ei saa. Aga „kolmandal kursusel“ ma hakkan juba aru saama. Mõned ettekanded, mis ettevõtte siseselt kuulen, on juba täiesti arusaadavad. Mõned ei ole ega vist ei saagi olla. Aga ma taipan üha rohkem ja see on väga põnev sektor! Üks tuttav just mainis mulle, et sektor, milles ma töötan, on ainuke, mis globaalselt kogu aeg kasvab. Ja see tunne on minu jaoks oluline: ma tahtsin alati varasemalt töötada edukas ettevõttes. Ma olen ju raamatupidaja, ma loen raha! Kui päevad läbi on kogu aeg jutt, et hoiame kokku, siis see hakkab ajudele. Ma ei ole kindlasti laristaja ja ka Roche’s ei olda, aga siin ettevõttes on mõnus olla just tänu sellele, et siin ei loeta sente, vaid tehakse ägedaid ja põhjendatud tegevusi, mis toovad kasu inimestele. Nii neile, kes on juba kahjuks haigeks jäänud, aga ka neile, kes veel ei ole ja saavad ise palju teha, et kauem tervena elada. Roche ettevõtmised toovad kasu ka kogu tervishoiusüsteemile, seda ma loodan ja see on pikem vaade. Kui olla sellise kultuuri sees, siis see annab ka inimesena enesekindlust.
On muutnud. Esiteks ma polnud varem kodukontori usku. Mind häiris, kui pidin kodus töötama: kuigi see võimalus oli, kasutasin seda äärmisel juhul. Minu meelest töötavad asjad natuke aeglasemalt kodukontorites, aga ei ole muidugi ka midagi hullu.
Ühesõnaga, mulle ei meeldinud see mõte üldse. Esimene nädal oli katastroof, teisel päeval olin juba hüsteerias, aga eks asjad loksusid paika. Eelmise aasta suvel, kui sai juba kontorisse tulla, oli mul kodus istumisest isu täis, samas kontorisse ka ei läinud. Eriti polnud inimesi kontoris ja tundus kasutu sinna minna. Samas meeldib mulle režiim ja rütm – see on minu maailm. Praegu olen ma hoopis teisel lainel: ma tulen ülihea meelega kontorisse, isegi kui siin ei ole inimesi. Ma naudin seda, et saan kodu ja kontorit kombineerida. Loomulikult ma tahaks, et kõik oleksid tagasi, meie punt koos. Aga töö saab tehtud ka nii ja ma arvan, et kvaliteet, vähemalt meil finantspoolel ei ole ka halvem. Aga tiimitunne ikka kannatab.
Videokõneks kolleegile ju kutset ei saada, kui sul on kolm lauset öelda, aga kui näed inimest kontoris, siis sujub koostöö paremini.
Mina olen kõrge suhtlemisvajadusega inimene, mul on raske üksi kodus olla. Ma tunnen puudust, et saaks kellegagi kohvitass käes muljetada nädalavahetust, elust. Samas mul ei ole sellest stressi, sest mul on usk, et kõik hakkab paika loksuma. Ma ootan ja loodan, et see helgem tulevik on lähedal.
Me läksime palju rohkem digitaalseks – kaustadevabaks näiteks, kõik igapäevased protsessid läksid paberivabaks. Meil poleks olnud seda vajadust, kui poleks tulnud kodukontoreid. Sest olemas olid ju ilusad kaustad ja suur kapp, kuhu neid panna. Tegelikult on see üliäge, sest nüüd on kõik dokumendid kõigile pidevalt kättesaadavad. Saame vajadusel teisi asendada näiteks.
Intervjuu lõpuks uurin veel Katjalt, kuidas ta puhkab, sest on teada ju, et raamatupidajad puhkavad siis, kui aruandlus lubab ja see tähendab, et tavaliselt pärast kümnendat kuupäeva ning mitte kunagi rohkem kui kaks nädalat korraga. Ning ta teatab, et tal on ka uus harrastus! Selgub, et ta mängib tennist. „Alustasin jaanuaris 2020 ja no tegelikult ma alles õpin. Olen tennisest unistanud lapsest saati – mulle meeldisid need seelikud! Ma ei ole ju mingi baleriin – tennis tundus mulle sobilik,“ räägib ta ning lisab naerdes lõppu: „mul on isegi tennisesokid!“.