Roche Eestis töötav Merli Laissaar kaitses hiljuti TalTechi e-tervise õppekava magistrikraadi palliatiivravi tulemusmõõdiku arendamise ja Eestisse kohandamise teemal. Vestleme Merliga sellest, mis on palliatiivravi, mis on patsientide hinnang tervisetulemile ja hinnangu mõõdikud ja ka sellest, miks ta need teemad uurimisobjektiks valis. Aga ka sellest, missuguste uuringutega puutub ta kokku oma igapäevatöös. Merli ametinimetuse GxP Lead – mille võiks eesti keelde tõlkida enam-vähem kui kvaliteedi juht ja mis ei ava võhikule töö sisust just palju – taha peitub terve hulk huvitavaid tööülesandeid.
Ma töötan Roches’ kliiniliste uuringutega ja näen iga päev muutusi ja uuendusi. Ma näen, et kogu tervishoid on suures muutumises, et meie e-tervis on äge ja areneb meeletu kiirusega. Ja mul tekkis tunne, et see oleks eriala, mida ma tahaksin ja milles mul oleks midagi õppida. Roche’s töötan erinevates rollides, aga põhiekspertiis on ikkagi kliinilised uuringud – nende läbiviimine on väga reguleeritud nii riiklike kui Roche’i sisemiste regulatsioonidega.
Otsetõlkes „heade tavade juht“ (good practices lead) mis hõlmab erinevaid valdkondi: kliinilised uuringud, ravimiohutus, ravimite registreerimine, hulgimüük. Aga ma olen erinevates rollides. Eesti keelde võiks tõlkida selle ametinimetuse kui kvaliteedijuht, aga päris õigesti see töö sisule ei vasta. Kliiniliste uuringut teostamisel vastutan mina kvaliteedi eest, olen Roche’i poole study manager ehk uuringujuht ja töötan tihedalt arstide-uurijatega, kes kliinilisi uuringuid läbi viivad, ja uurimisasutustega, kes kliinilisi uuringuid monitoorivad. Juhin Roche Eestis ka väikest tiimi, GxP ehk heade tavade üksust ja olen ka ravimiohutuse spetsialisti taustajõud.
Kliinilised uuringud on olnud Roche igapäevane töö osa, meie panus teadus-arendustegevusse. Kui rääkida patsiendist, siis läbi kliiniliste uuringute saab patsient kõige tänapäevasemat ravi. Tihti on see väga oluline, sest pakub lootuskiirt eriti raskete haigustega patsientidele, kellel muud võimalust hetkel meditsiin ei paku. Arstide jaoks on kliinilised uuringud võimalus saada kogemus ja teadmine ravimi kasutamisest. Kliinilised uuringud on ravimiarenduse kõige viimane ja ülikontrollitud osa, kus me kogume ja hindame uuringutega ravimiga seotud toimeid ja kõrvalnähte eriti hoolikalt. See on ülioluline teadmine. Need just annavad arstile julguse ja teadmise, et ravimid on läbinud kõik kontrolli etapid ja et saad panustada millegi innovatsiooni. Ma usun, et noortele võiks see olla väga oluline motivaator erialavalikuks.
Kahjuks jääb Eestis kliinilisi uuringuid järjest vähemaks, sest uuringu ülesehitamine on väga kallis ning kui siis selgub, et patsiente, keda uuringusse kaasata, on väga vähe, siis ei ole Eesti oma väiksuse tõttu uuringute jaoks eriti sobilik. Kahjuks on nii, et mida täpsemaks ja personaalsemaks muutuvad ravimid, seda vähem on ka Eestis patsiente ja siis on väga raske suurt uuringut Eestis läbi viia. Sellest on kahju, sest ka Eesti patsientidele oleks oluline saada osa uusimatest ravimitest. Uuringutega tagatav teaduspõhisus on tänapäeva meditsiini alustalasid: kõik meie teadmised tulevad läbi pikaaegse uurimistöö. Uuringud tagavad ka võrdlusaluse, et mis iganes riigis tehakse samalaadseid uurimistöid, on andmeid võimalik alati võrrelda.
Palliatiivravi on toetav või taastav ravi. Pean natuke ka müüti murdma: inimesed mõtlevad, et see on sisuliselt elulõpuravi või hospiits. Ei ole, see mõiste on laiem. Palliatiivravi on terviklik, aktiivne ravi krooniliste haigustega patsientidele, kes ei tervene ja siia alla lähevad ka patsiendid, kellel on elu ohustav haigus. Palliatiivravi osa on näiteks ka lähedaste nõustamine. Meil on Eestis praegu olemas ka näiteks keskus Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus sellega detailsemalt tegeletakse. Regionaalhaigla palliatiivravi keskus on peamiselt suunatud vähihaigetele. Palliatiivravi on vajalik aga ka teistele olulistele sihtgruppidele, näiteks dementsussündroomiga inimesed, kellel puudub ravi, lisaks muidugi kõik teised rasked haigused, mille ravi eesmärk on hoida haigus kontrolli all.
Kui ma ülikooli astusin, siis juba teadsin, et uuringuteema võiks olla seotud patsiendi tulemusmõõdikutega, see tähendab patsiendi hinnangutega tervisetulemile ja et mu töö võiks olla selline, millest oleks ka reaalselt kasu.
See oli mulle tuttav ja põnev teema, sest patsiendi hinnanguid kogutakse kliinilistes uuringutes palju. Need on olulised ja aitavad panna patsiendi ravi keskmesse. Ma nägin, et just selles osas on Eestis katmata vajadus: meil ei mõõdeta väga palju patsiendi elukvaliteeti ja seda, kuidas patsient end tervishoius, raviprotsessis tunneb. Jah, meil mõõdetakse ehk valuvabadust, aga mitte rohkem.
Mul on eriti hea meel, et minu töö leidis kohe ka praktilise väljundi. Mulle sattus ka ette üks WHO raport, kus oli öeldud, et Eesti kuulub riikide hulka, kus palliatiivravi võimaldamine ei ole süsteemne, palliatiivravi valdkonna areng ei ole riiklikult toetatud ning rahastamine ja palliatiiv- ning hospiitsravi võimalused on piiratud. Meil polnud sel hetkel palliatiivravis standardeid ja kõik vajas arendamist – see oli karm teadmine. Tänaseks on loodud palliatiivravijuhis, mis loob sellele valdkonnale väga kena raamistiku.
Minu esimene mõte oli valida rahvusvaheline tulemusmõõdik uuringu objektiks, et saaks ka andmeid koguda ja teiste riikidega võrrelda. Tegin aga oma lõputöö rahvusvahelise teadusartiklina. Samal hetkel oli palliatiivravi juhend koostamisel ja sinna lisati ka minu kohendatud palliatiivravi tulemusmõõdiku küsimustik. Ja eriti hea uudis on see, et just kirjutas mulle üks tudeng, et kavatseb minu tehtud tööd jätkata, et küsimustik läbiks ka psühhomeetrilise testimise.