Roosa värv tähistab lootust ja lint ühendab miljoneid inimesi terves maailmas, kes on kokku puutunud selle haiguse mitme erineva tüübiga.
2020. aastal diagnoositi maailmas rohkem kui 2,3 miljonit rinnavähi juhtu. See tähendab, et rinnavähk on kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja. Kahjuks on haiguse mitmepalgelisus endiselt alahinnatud.
Roche’s usutakse, et üks roosa värvitoon ei esinda kõiki rinnavähi lugusid ega eristuvaid patsiendikogemusi. Igal inimesel on oma haiguse lugu ja tal on õigus oma roosale varjundile ja oma loo jagamisele.
Meie soov on rõhutada suuri erinevusi, mis iseloomustavad rinnavähi kogemust omavate naiste taustu ja läbielamisi.
Me soovime näidata, et rinnavähipatsientide lahendused ei saa olla üks-sobib-kõigile.
Iga inimene omab õigust parimale võimalikule diagnostikale, millele järgneb rätsep-lahenduses valminud kõiki vajadusi arvestav raviplaan, olenemata haiguse tüübist või raskusastmest.
Olin 52, elanud juba tükk aega Eestist eemal, kui arstidelt vähidiagnoosi sain. Ning alustasin peaaegu kohe päevast-päeva blogiga, mille mõte oli hinnata iga uut päeva, mil ma hommikul silmad avan, ja et suudaksin igast päevast mingi hea ja positiivse killukese tallele panna. Alati pole see vast õnnestunud, vahel justkui polegi midagi, mis väärt kirja panemist, kuid ma teen oma parima :)
Mina tulin Rootsi 1990.a. Varsti sain 40.a. vanaks ja sain kutse mammograafiale minekuks. Ma ei saanud aru miks, sest ei olnud tundnud mingit valu rinnas. Seega ma ei läinud.
Nagu kõik asjad siin ilmas, nii head kui halvad, saavad alguse millestki, nii ka vähkkasvaja. Olin 57-aastane naine, no selles tobedas eas, kus nii psüühika, kui tervis natuke jukerdab. Tegin kõik vajaliku, mis sellises seisus on vaja teha: käisin korralises mammograafias, vähemalt kord aastas külastasin oma günekoloogi.
2016. aastal tundsin rinnahoidjat kinni pannes, et vasakul rinna all on ribi peal kõva koht. Olin kaks aastat tagasi (2014) käinud kontrollis, kuid siis midagi ei leitud. Rääkisin ka tütrele ja tema käskis kohe arstile minna. Helistasin perearstile ja ütlesin, mis mind vaevab. Kutsus kohe kohale ja samas helistas Tallinnasse ja järgmisel päeval tehti kohe proovid.
See on minu lugu. Elasin aastaid nii, et paremas rinnas oli tükk. Olin hoolas ja käisin korralikult kontrollis, kus mind lohutati, öeldes, et see on rasvanä ärme tihend ja paanikaks pole põhjust. Kaheksa aastat tagasi läksin sõeluuringu kaudu kontrolli, teades, et olen täiesti terve. Kuid sünnipäevaks juuli alguses tuli vastu võtta teade rinnavähist. See oli šokk! Ma ei unusta seda päeva iial.
Võitlus algas 2016. aasta kevadel. Ema ise tundis kahtlast tükki kaenla all ja kiirustas perearstile. Sealt suunati edasi mammograafiasse ja kahjuks oli diagnoosiks 3. staadiumi rinnavähk. Edasi toimus kõik kiiresti, ema ja kõik tema lähedased usaldasime arste täielikult ning me olime kindlad, et see haigus meie tugevat ema ei murra. Ema oli toona vaid 54-aastane ja alati olnud terve kui purikas. Seoses ema rinnavähi diagnoosiga selgus meie pere naisliini pidi jooksev geneetiline soodumus rinna- ja munasarjavähile.
On 1977. aasta jõulukuu 6. päeva erakordselt vaikne talvehommik. Päike pole veel tõusnud, kuid kaks kollase rinnaesisega tihast on juba mu akna taga pekitükke nokkimas. Eemalt kostab kuhugi kihutava rongi igatsev hüüd, kusagil haugub koer… Oleks nagu üsna tavaline päev, paraku mitte minu jaoks… Paar päeva tagasi sain teada, et minule tehtud läbivaatuse ja analüüside põhjal tuleb mul täna minna Onkoloogiahaiglasse rinnavähi operatsioonile.
Olin 14, kui minu emal diagnoositi esmakordselt vähk, rinnavähk. Toona ei teadnud ma haigusest suurt midagi, kuid hingevalu oli siiski. Raske oli näha, kuidas ema pea puusadeni ulatuvad juuksed langevad välja ja pea kiilaneb, või kuidas keemiaravist tingituna ema end pidevalt halvasti tundis. Kuid ema ei andnud alla, läbis ravi, sai terveks. Vähemalt nii me arvasime.
Minu 80-aastane ema sai ca pool aastat kestnud valude igatpidi uurimise tulemusena lõpuks hoopis ortopeedilt diagnoosi – luudes on siirded… Kohe saime ka onkoloogilt abi ja ema elas pärast seda poolteist aastat valuvabalt, aga liikumisvõimetuna Õendusabikliiniku hea hoole all Õismäel.
Olen sündinud ja kogu elu elanud Tallinnas, hariduselt raamatukoguhoidja ja töötanud kolmes raamatukogus. Praegu töötan postiljonina.
Enda haigusest sain teada juhusliku kontrolli käigus. Nimelt osalesin 2015.a Maijooksul, kus kohapeal viibis ka mammograafiabuss. Olin ka varem sõeluuringutel käinud ja seekord oli minu sünniaasta taas sõeluuringus. Mammogrammi vastuses paluti tulla lisauuringutele.
Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni… Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis selle juurde käib – operatsioonid, ravid, füüsilised vaevused, juuste ja kulmude väljalangemise, küünte äratuleku ja kogu hingevalu…
Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule.
Loe veel erinevad ja ainulaadseid lugusid
Tervisemuuseum ootab endiselt lugusid inimestelt, kes on põdenud vähki, elavad praegu vähihaigusega, on just saanud diagnoosi kui ka lähedastelt, kes on olnud toeks ja näinud lähedalt vähihaige muresid ja rõõme. Kui Sa tunned, et Sinu lugu võiks aidata kedagi, pane see kirja ja saada