Ravimitootjate Liidu tellitudselgub, et ravimite hindamisprotsess vajab Eestis uuendamist, kuna kriteeriumid on püsinud muutumatuna enam kui kümme aastat. Seetõttu on ravimite kättesaadavus Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega oluliselt madalam. Roche Eesti rahastamisstrateegia juht ja Ravimitootjate Liidu liige Marika Lepaste leiab, et hindamiskriteeriumide kõrval vajab Eesti ühiskonnas muutmist ka viis, kuidas tervishoidu tehtavatest kulutustest mõeldakse.

Kuidas ravimi rahastusotsus tehakse?

Uute ravimite kättesaadavus on Eestis Euroopa Liidu keskmisest oluliselt madalam: uutest ravimitest onpõhjal kättesaadavad vaid 31. Euroopa Liidu keskmine on aga 76, mis tähendab, et meil on veel pikk samm astuda. Ent mille põhjal otsustatakse, milline ravim Eestis rahastuse saab ja milline mitte?

Eestis on uute ravimite kättesaadavas Euroopa keskmisest oluliselt madalam, vähi- ja harvikravimite kättesaadavus on aga veelgi madalam. Allikas:

Kuivõrd rahastusotsus sünnib mitme erineva hindamiskriteeriumi, sealhulgas vajaduse, meditsiinilise efektiivsuse ja kulutõhususe lävendi põhjal, on just viimane olnud rahastusotsuse puhul põhikriteeriumiks. Nimelt väljendab kulutõhususe lävend ehk ICERi piirmäär ravimi hinna ja efektiivsuse suhet: kui tänane ravim maksab näiteks 10 eurot rohkem, aga annab juurde 2 kvaliteetset eluaastat, tehakse jagamistehe ja saadakse piirmääraks 5. Olgu öeldud, et tegelikkuses on need arvud märksa suuremad ning jagamistehte asemel kasutatakse majanduslikku modelleerimist.

Kuna erinevate haigusseisundite puhul on piirmäärad erinevad, jääbki ravim Eestis rahastuseta, kui matemaatilise tehte tulemus ületab etteantud kulutõhususe lävendit. Siin näeb Marika Lepaste Eesti puhul suurt kitsaskohta.

“Olukorras, kus paljudes teistes Euroopa riikides on lävendid tänaseks üle vaadatud, on need Eestis püsinud muutumatuna enam kui kümme aastat. Samal ajal on majandus kasvanud, ravimid kallinenud ja muud kulutused aina suuremaks läinud. Seega vajavad kriteeriumid kaasajastamist ka Eestis, kuna paljude vajalike ravimite rahastus jääb just lävendite taha,” ütles ta.

Marika Lepaste sõnul on ravimite hindamisel vahel samuti probleemiks, et rahastusotsuse tegemisel võrreldakse uue ravimi hinda standardravimiga, mis on madala hinnaga, kuid tänaseks tõhususelt mitu põlvkonda maha jäänud. “Paljudes teistes riikides on uusi ravimeid vahepeal juurde lisandunud ning rahastusotsuse tegemisel võrreldakse kõige uuemaid ravimeid just nendega,” kommenteeris ta.

Hinnaläbirääkimised on väga pikad

Mõnikord jääb ravimi positiivne rahastusotsus seatud hinnatingimuste ehk lävendi taha: näiteks võib Tervisekassa seada tingimuseks kindla hinna, mille puhul ravim rahastuse saab, kuid ravimitootjal pole võimalik seda hinda pakkuda. Nii venivad läbirääkimised sageli väga pikaks või jääb ravim sootuks rahastuseta.

“Kui teistes Euroopa Liidu riikides või mujal maailmas pakutakse ravimit ühe hinna eest, on väga raske põhjendada, miks peaks sama ravimit pakkuma Eestis sellest madalama hinnaga. See aga ei tähenda, et ravimitootjad Eestisse oluliselt soodsama hinnaga ravimeid ei pakuks – ma arvan, et meil poleks enamik uusi ravimeid rahastust saanud, kui need oleks täishinnaga. Seetõttu kuulub Tervisekassale suur tänu, et meil võimaldatakse pakkuda konfidentsiaalseid allahindlusi, tänu millele on paljud ravimid Eestis tänaseks kättesaadavad,” sõnas Lepaste.

Ravimite rahastusotsuse kiirendamine on aga ennekõike vajalik just patsientide vaates, kes vajavad uut ravimit esimesel võimalusel, kuna sellest sõltub nende elu. “Ravimitootjatena oleme hiljuti teinud ettepaneku, et kui uus ravim on kõrge lisandväärtusega, võiks see läbida lihtsustatud protsessi, et tuua see võimalikult kiiresti patsiendini. Hiljem saaks rahastusotsuse uuesti üle vaadata. See kehtib näiteks kiiresti progresseeruvate haigusseisundite korral, kus patsiendid vajavad ravi täna ja kohe.

Lävendite muutmine ja kaasajastamine on Lepaste sõnul oluline ka haiguste ja nende raskusastmete vaates. “Ravimitootjate Liidu seisukoht on, et sarnaselt mitme teise Euroopa Liidu riigiga, ICERi piirmäär võiks hakata sõltuma haiguse raskusastmest: mida raskem on haigus, seda rohkem oleks ühiskond valmis panustama. Mitte keegi ei vali endale rasket haigust – kui lepiksime ühiskonnas kokku, et oleme valmis raskete haiguste ravi eest maksma rohkem ja kergemate eest vähem, aitaks see kaasa näiteks harvik- ja ultraharvikhaiguste ravimite kättesaadavuse parandamisele.”

Investeering tervishoidu aitab kulutusi kokku hoida

Kui seni on hindamiskriteeriumide puhul arvestatud vaid otseseid tervishoiukulusid, siis tegelikult oleks Marika Lepaste sõnul oluline hinnata ka kaudseid ehk sotsiaal- ja töövaldkonda puudutavaid kulusid – seda põhjusel, et tööealise inimese tervis mõjutab otseselt ka teisi sektoreid. Teisisõnu: tervishoidu tehtavaid kulutusi tuleks vaadata kui investeeringut tulevikku. Mõistagi vajaks seejuures raha juurde ka Tervisekassa – see aga on Lepaste sõnul suuresti poliitiline otsus.

“Raha jõuab Tervisekassasse tööl käivate inimeste maksurahast. Mida rohkem inimesi on tööturul, seda rohkem on Tervisekassas ka raha. Suurem investeering tervishoidu tähendab, et kulusid hoitakse kokku ka külgnevates sektorites – selle kokkuhoiu võiks omakorda tervishoidu suunata, kuna mida parem on inimeste tervis, seda kõrgem on tööhõive ning seda väiksem on ka näiteks vajadus sotsiaalabi järele või koormus omavalitsustele. See muutus kajastuks kokkuhoiuna ka külgnevate sektorite eelarves,” selgitas ta.

Kuivõrd sotsiaalvaldkonda puudutavate mõjude hindamine võimaldaks näha ravimi kasu ka pikemas perspektiivis, on see omakorda põhjus, miks ravimite senine rahastusprotsess vajab Eestis ümbervaatamist. Nii kutsus Tervisekassa kokku ravimite hindamise töörühma, kuhu kuuluvad Ravimitootjate Liidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Sotsiaalministeeriumi, Ravimiameti ja Tartu Ülikooli esindajad. Üheskoos otsitakse lahendusi ja võimalusi ravimite kättesaadavuse parandamiseks Eestis – just selle töö tulemusel võiks Eesti Euroopa Liidu keskmisele lähemale jõuda.

“Eesti peaks olema ravimite kättesaadavuselt keskmisel tasemel, kuid selleks tuleb teha muudatusi – ICERi piirmäär on üks oluline tegur, kuid väga tähtis on vaadata ka suuremat pilti ning mõelda, kust hoida kokku selleks, et Tervisekassas poleks selline puudujääk nagu praegu ning Eestis elaksid tervemad ja teadlikumad patsiendid,” sõnas Lepaste lõpetuseks.

Artikkel ilmus Targa Patsiendi blogis.