Tervishoiusüsteemi kulude arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et mida kauem inimene tervena elab, seda väiksemad on tervisekulud ja lisandub inimese enda heaolu ning võime olla ka tööturul aktiivne, kirjutab Mart Vain.
Oleme harjunud mõtlema, et oleme eestimaalastena ratsionaalsed, nutikad ning digitaliseerituselt Euroopa esirinnas. Tervise valdkonna korraldamises peame neid eeliseid aga senisest palju julgemalt ära kasutama ning astuma meie inimeste tervise parandamiseks pikki samme väärtuspõhise tervishoiusüsteemi poole. Vastasel juhul jäämegi nentima tervisekassa sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvat auku eelarves saamata täpsemalt aru, mida me varsti ligi kahe miljardi euro eest vastu saame.
Oleme silmitsi mitme väga olulise suundumusega, mis ei ole Eestile ainulaadsed, kuid kogu tervishoiu korraldamist silmas pidades võtmetähtsusega. Esiteks on meie rahvastik vähenemas ja vananemas. Statistikaameti juuni keskel avaldatud andmetel on tulevik eriti mõtlemapanev: Eesti prognoositud rahvaarv aastaks 2085 on ligi 1,2 miljonit inimest ehk ca 170 000 inimest vähem kui praegu, jätkates pikas perspektiivis kahanemist.
Tööealiste osakaal rahvastikust langeb, mida mõjutavad madal sündimus, kasvav oodatav eluiga ning sisseränne. See tähendab omakorda, et kasvavad ka tervishoiukulud niigi pingelises eelarve olukorras.
Mõne aasta tagused andmed näitavad, et kuigi meie inimeste oodatud eluiga on pikenemas, on see endiselt muu Euroopaga kõrvutades oluliselt madalam. Näiteks elavad meie mehed võrreldes Euroopa keskmisega kaheksa aastat vähem ning uuringud näitavad, et ligi kolmandiku elust on meie inimesed kimpus erinevate terviseprobleemidega. Seega tuleb ennetus, õigeaegne ja efektiivne ravi ning patsientide tugi tervenemisel asetada meie tervisesüsteemi keskmesse.
Selleks, et saaksime öelda, kas ravi oli efektiivne, tulemuslik või midagi kolmandat, tuleb seda mõõta. Teisisõnu tuleks paika panna võtmeindikaatorid, mis määratlevad meie ootused ravi tulemusele ehk milline on see väärtus, mida tehtud investeeringu eest peame mõistlikuks vastu saada.
Samuti oluliseks suundumuseks, mida me pole suutnud enda kasuks tööle panna, on digitaliseerimine, tehnoloogia areng ning üha kiiremini areneva tehisaru võimaluste kasutamine. Need on eeldused ja võimalused väärtuspõhise ja patsiendikeskse tervishoiusüsteemi loomiseks. Tark ja läbimõeldud andmete kogumine, analüüs ning nende tööle panemine inimeste tervise heaks võiks olla platvormiks tänase süsteemi ümberkujundamisel.
Maikuus toimunud konverentsil "Väärtuspõhine tervishoid" käsitleti väga tulemuslikke pilootprojekte andmete nutikast kasutamisest ning tehisaru ehk adumi integreerimisvõimalustest meie tervishoidu. Konverentsil toodud näited projektidest vähiravis on andnud juba väga julgustavaid tulemusi.
Adum suudab lisaks andmete kogumisele ja analüüsile hoida kontakti patsientidega 24/7, mis tagab patsientide turvatunde, rahulolu ning lõppkokkuvõttes parema tervise, sh ja kõige olulisemana võimaldab see ravimeeskonnal varakult tervise halvenemist märgata ja koheselt sekkuda.
Näiteks pilootprojekt OnKontakt kinnitas, et kaugteenuse mudel, kus patsient annab regulaarset ja struktureeritud infot oma tervise kohta kodust lahkumata saab olla tulevikus reaalsus. Piltlikult öeldes enne, kui patsiendi mure jõuab õe või arstini, analüüsib seda adum. Kui see on lahendatav, saab patsient kohe vastuse ning tõsisema probleemi korral suunatakse see tegelemiseks õele, kes vajadusel konsulteerib arstiga.
Sellised lahendused kõik annavad omakorda meie arstidele ja õdedele rohkem aega, aitavad vältida kõrvaltoimete süvenemist või tervise halvenemist, ennetada EMO ülekoormatust ja lõppkokkuvõttes pakkuda selgelt patsientide terveks saamisele orienteeritud teenust. Sealjuures mitte vähem olulisena võib seda tüüpi lahendusete laiem kasutuselevõtt kokku anda arvestatava kokkuhoiu. Maailmapanga arvutustest lähtuvalt võiks see olla kuni 15 protsenti tervisevaldkonna eelarvest.
Toimiva ja pikalt jätkusuutliku tervishoiu süsteemi tagamiseks tuleb üle vaadata kogu meie tervishoiu rahastamise süsteem. Silotornides mõtlemise ja erinevate asutuste ja haiglate enda eelarve eest võitlemise asemel tuleks kogu süsteemi käsitleda kompaktselt ning arvestades ka sotsiaalmajanduslikke mõjusid.
Praegune korraldus on üles ehitatud viisil, et haiglad saavad raha selle järgi, milliseid tegevusi ja teenuseid raviarvetel loetletakse. Ehk motivatsioon on teha uuringuid, pakkuda erinevaid raviviise, et tervisekassalt võimalikult kopsakas hulk raha küsida. Nõus, see tagab teenustele hea ligipääsu, aga sealjuures ei mõõdeta, kas ja mil määral patsient tervenes, või suudeti terviseprobleeme üldse ennetada.
Süsteem ei võimalda aru saada, kas raha kasutatakse inimese tervise tagamiseks või on eesmärk võimalikult suur raha hulk haugata. Süsteemis olevad motivaatorid soosivad viimast ning seetõttu tuleb üle minna tulemuspõhisele tervishoiu rahastusele, mis tähendab, et raha saaksid haiglad inimeste terveks ravimise (teatud juhtudel ka seisundi säilitamise) ja tervena hoidmise eest, mitte lepingumahu täitmise eest.
Tervishoiusüsteemi kulude arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et mida kauem inimene tervena elab, seda väiksemad on tervisekulud ja lisandub inimese enda heaolu ning võime olla ka tööturul aktiivne. Praegune süsteem arvestab ka monitoorimisel ja tulemuste jälgimisel pigem patsiendi rahulolu, mitte tervenemist. Seda tuleb muuta ning lülitada patsient ise tulemustele orienteeritud ning adumi abi kasutavasse infovoogu.
Haiglates kasutatakse küll patsientide rahulolu monitoorimist: kuidas vastas haigla tingimused ootustele, millise hinnangu pälvis tugisüsteem, personali abivalmidus jms. Aga ei mõõdeta ühtegi tervenemist otseselt toetavaid ja monitooritavaid või haiguse süvenemist ennetavaid näitajaid: kas ja millal tekkisid lisasümptomid; kas ja millal kadus valu või palavik; millistele ravimitele haigus allus vms.
Selleks väga oluliseks muutuseks ei ole vaja paljut, vaid ühtset kokkulepet andmete kogumise viisis ja struktuuris ning adumi-põhist platvormi, mille põhjal saaksid tehisaru, õed ja arstid langetada operatiivselt otsuseid raviviiside, taastusravi vajaduse või ravimi määramise kohta. See on ka võimalus liikuda üle tulemuspõhisele rahastusele ning seada eesmärgiks patsientide tervis.
Selge on see, et üle kahe aasta kestnud majanduslanguse nentimine, riigieelarve kulude kärped, maksutõusud ning lõputu jutt tervishoiusüsteemi muutmise vajadusest meid edasi ei vii. Peame muutustega algust tegema ning asetama meie inimeste tervise esikohale. See tähendab, et peame korrastama ja kaasajastama ühtse andmekogumise, olema julged tehisaru piloteerima ja rakendama ning selle pealt valmis muutma haiglate rahastamissüsteemi väärtuspõhist tervishoidu toetavaks.
Tihti tuuakse välja, et Eesti panustab tervishoidu tagasihoidlikuma protsendi SKP-st kui EL-is keskmiselt ning seotakse järeldusega, et raha tuleb juurde anda. Kuigi tervishoiusüsteem ilmselt vajab lisaraha, on raha eraldades olulisem teada, kuhu lisaraha täpselt suunata, et saaksime parema tervisetulemi, mitte rohkem teenust. Rohkem raha ei tähenda alati paremat tulemust. Me peame teadma, kuhu raha paneme, et sellest enim kasu oleks ning sellele annab vastuse väärtuspõhise tervishoiu rakendamine.
Artikkel ilmus ERR uudisteportaalis 23.07.2024.