Mart Vain: ravivalikute puudumine paneb patsiendid ebavõrdsesse olukorda

Eestis on osa haiguste raviks pakkuda patsiendile erinevaid ravivalikuid, kuid teiste puhul on sobivad variandid rahastamata. See ei tekita ainult ebavõrdsust patsientide seas nende tervenemise teekonnal või ravi eest tasumisel, vaid paneb ka arstid keerulisemasse seisu ravi määramisel, kirjutab Paides toimunud Arvamusfestivalist ajendatult Roche Eesti arendusjuht Mart Vain.

Lihtsaid näiteid haiguste ebavõrdsusest ei pea kaugelt otsima. Nii on meil depressiooni seljatamiseks kümneid ja kümneid erinevaid ravimeid, aga vanemaealiste seas levinud silmahaiguse, kollatähni kärbumise raviks rahastatud ainult üks ning seegi on tegelikult teise haiguse raviks mõeldud.

Veelgi enam, kui näiteks tuua kaks sarnast vähidiagnoosi: väikerakk kopsuvähk ning mitteväikerakk kopsuvähk, siis mitteteadjale võib see tunduda üks ja sama, aga haigestunud patsiendile tähendab väga erinevaid ravivõimalusi. Ilma kahe vähivormi ravi spetsiifikasse süüvimata on näha, et ühe raviks on oluliselt paremad võimalused kui teiseks.

Kui mitteväikerakk kopsuvähi puhul on ravi võimalusi uuendatud korduvalt, siis teise puhul tuleb diagnoosi saamise järgselt leppida viimased vähemalt 30 aastat standardravina kasutusel olnud keemiaraviga. Samal ajal on uued ning innovaatilised ravimid välja töötatud ning mitmetes Euroopa riikides neid igapäevaselt ka kasutatakse.

Mittenäidustatud ravi ei peaks olema standard

Kopsuvähk on oluline surma põhjustaja, esimese aasta jooksul sureb 56 protsenti haigestunud patsientidest. Seda enam tekib õigustatud küsimus, kuidas sellise raske diagnoosi puhul ühele kopsuvähi haigele patsiendile võimaldatakse rohkemaid elupäevi, aga teisele mitte.

Samamoodi vaatab silmahaiguste valdkonnast vastu karm reaalsus. Hoolimata sellest, et 88 protsenti inimestest peab head nägemist üldise tervise ja heaolu jaoks väga tähtsaks ning ligi 50 protsenti inimestest usub, et nägemiskaotusel on igapäevaelule suurem mõju kui jäseme, mälu, kuulmise või kõnevõime kaotusel, pole Eestis jätkuvalt näidustatud ravi mitmete silmahaiguste puhul.

Näiteks mainitud kollatähni kärbumise, aga ka võrkkesta veenisulguse puhul kasutatakse Eestis selleks tegelikult teise haiguse ravimiseks mõeldud ravimit. Näidustatud ravi on küll olemas ning ka Eestis kättesaadav, kuid ainult erakliinikutes, mis tähendab, et patsient peab ise selle eest tasuma. Paraku on selline võimalus ainult jõukamal osal ühiskonnast.

Paranema peab tänapäevase ravi kättesaadavus

Seda enam, et paljudes Euroopa riikides on olukord märksa parem. Analüüsides Eesti paiknemist ravi efektiivsuse ja kättesaadavuse edetabelis on viimastel aastatel märgata küll paranemist, aga paikneme ikka veel keskmisest oluliselt allpool. Viimase, 2025. jaanuaris avaldatud riikide võrdlustabeli (kuivõrd võimaldab tervisekassa patsiendile ravimi kasutamist ja kompenseerimist) järgi oleme ravimite kättesaadavuses viimases otsas koos Rumeenia, Läti, Leedu ja Serbiaga, kui esimestel kohtadel on Saksamaa, Itaalia, Austria ja Šveits.

Lihtsustatult öeldes jõudis uuringuperioodil 180-st ravimist Eesti patsiendini 42 ravimit, kui Euroopas keskmiselt 80 ravimit. Probleemi põhjuseid on muidugi mitmeid – meie väiksus ja riigi kõhn rahakott, mis tähendab, et kõiki uusimaid, efektiivsemaid ravimeid ei saa koheselt tervisekassa kompenseeritavasse listi lülitada. See ei saa aga olla vabandus, eriti kui riik ei tea innovaatiliste sekkumiste tegelikku väärtust ühiskonna jaoks.

Mitte midagi tegemine on kallim kui inimeste ravimine

Muuta tuleks metoodikat, mille alusel ravim tervisekassa ravimite nimekirja lülitatakse. Kui praegu on selle aluseks lihtne kulu-tulu analüüs, siis see peab muutuma laiemaks mõju analüüsiks. Tervisekassa peaks ravimile mineva kulu kõrval hakkama arvutama sedagi, mis on n-ö cost of doing nothing ehk kui suur on inimese ravi ja ravimata jätmise korral kulu ühiskonnale, koormus sotsiaalsüsteemile, lähedastele ning tööturule ja majandusele.

On selge, et inimese ravita või õige ravita jätmine ei ole ainult lihtne tehe, et ravimile kuluv raha võrdub ühe inimese otsese panusega ühiskonda. See tähendab ka lähedaste kaotatud tööaega, terve ja elujõulisena elatud aastaid, panust tööturule, riigi maksutulule ja palju muud kaasuvat.

Üks samm muutuste poole on juba astutud, tervisekassa uuendas sellel aastal koos huvirühmadega tervisetehnoloogiate juhendi, mis loob võimaluse tuua sisse ka laiema vaate. See tähendab, et edaspidi on võimalus arvestada ravimist või muust sekkumisest tulevat laiemat kasu ühiskonnale, kuid see jäetakse praegu puhtalt ravimitootja vabaks valikuks soovi korral vastavad arvud esitada. Kas riigil polegi huvi teada, mida oma inimeste tervisesse tehtud investeering tagasi toob?

Seega sellest sammust ei piisa ning erasektor ja avalik sektor peaksid koostöös välja töötama ühtse metoodika, kuidas kõige täpsemini ja õiglasemalt arvutada teatud lahenduse mõju ühiskonnale tervikuna. Ainult nii saab teha päriselt teadmiste ja andmepõhiseid otsuseid uute tehnoloogiate rahastamisel.

See aga omakorda tähendab, et tervisekassa, sotsiaalkindlustusamet, töötukassa ja teised vaataksid kaugemale oma eelarve piiridest ning tegutseksid ühtse eesmärgi nimel. Praegu sellise koostöö tegemiseks motivatsioon puudub ning piiravad riigieelarvega seatud valdkondade vahelised punased jooned. Need jooned tuleb kaotada ning panna selged mõõdetavad ning ka rahaliselt motiveerivad eesmärgid kõikidele osapooltele.

Peamiseks ühiseks eesmärgiks ehk mõõdupuuks peab saama inimeste tervis, mitte näiteks kasutatud vatitupsude arv, haiglapäevade arv või ravijärjekorra pikkus. Rahastus peaks olema tulemuspõhine, mitte käima osutatud teenuste hulga järgi. Teine ja konkreetne samm lisaks selge eesmärgi ja motivatsiooni seadmisele on patsiendi teadlikkuse kasvatamine.

Artikkel ilmus 02.09.2025. a ERRi uudisteportaalis.