Nende vaktsiinide puhul viiakse organismi viiruse pärilik info kas DNA või mRNA kujul.
DNA on üks suur molekul, mis kannab pärilikku infot. mRNA on aga veidi väiksem molekul, mida toodetakse DNAs leiduva info alusel ja mRNA-s sisalduva info abil sünteesitakse organismis uus valk. mRNA eluiga lühike – mõnest tunnist kuni mõne päevani.
Kuna mRNA vaktsiin sisaldab infot vaid ühe viiruse valgu kohta, ei ole vaktsiinis sisalduva mRNA põhjal võimalik meie rakkudes tervet viirust valmistada ning mRNA ei ole võimeline ka meie DNA koostisesse lülituma.
Võrreldes valguga on mRNA lihtsam molekul ja seetõttu on mRNA tootmine üldistatult võttes kiirem kui seni kasutusel olevate vaktsiinide tootmine.
Nii DNA-st kui mRNA-st saab organism toota viiruse osakese ehk valgu ning koroonaviiruse (SARS-CoV-2 viirus) puhul on selleks tema pinnal olev ogavalk. Meie organismi immuunsüsteem tunneb viiruse ogavalgu ära kui võõra ja hakkab tootma antikehi koroonaviiruse vastu.
mRNA vaktsiin on uudne selle poolest, et ta sisaldab infot vaid viiruse ogavalgu kohta. Meie organism peab selle info põhjal ise viiruse ogavalgu (antigeeni) valmis tegema. Ehk teisisõnu mRNA vaktsiin on justkui „retsept“ organismile, mida vaja toota.
Euroopa Liidus müügiloa saanud Pfizeri ja Moderna vaktsiinide puhul on „retseptis“ SARS-CoV-2 viiruse ogavalk.
DNA vaktsiinide korral viiakse „retsept“ viiruse antigeeni kohta meie organismi rakkudesse teise viiruse poolt. SARS-CoV-2 viiruse ogavalku kodeeriv DNA pannakse paljunemisvõimetu “abiviiruse“ sisse, mis aitab selle rakku toimetada. Transportivat viirust nimetatakse vektoriks. COVID-19 vaktsiinide arenduses kasutatakse vektorina peamiselt adenoviiruseid, mis ise haigestumist ei põhjusta ning ei lülita adenoviirust ennast meie rakkude DNA-sse. Ka need vaktsiinid on võrdlemisi uued. Sellist tüüpi vaktsiinid on koroonaviiruse vastu arendatud Astra Zeneca ja Janssen Vaccines & Prevention B.V. poolt.