Kaasaegsete ravimite jõudmist Eesti patsiendini saab kiirendada

Eesti ravimipoliitikale võiks sel aastal panna tugeva keskmise koolipoisi hinde. See on märk ravimipoliitika stabiilsusest ja selgest raamistikust, kuid patsiendi vaatest on meil veel pikk tee minna, et nad saaksid kiirema tee tõhusama ja kaasaegse ravini ning Eesti jõuaks Kesk-Euroopa riikide tasemele, kirjutab Marika Lepaste, Roche Eesti ravimite ligipääsetavuse juht.

Tänane olukord innovaatiliste ja efektiivsete ravimite turule jõudmisel on paradoksaalne. Ühest küljest kasvavad Eesti riigi kulutused soodusravimitele jõudsalt, teisalt oleme uute ravimite turule jõudmise kiiruse poolest Euroopa Liidu tagumises otsas. Jagame viimaseid kohti Slovakkia, Serbia, Rumeenia ning lõunanaabrite Läti ja Leeduga. 

Kulutõhususe arvutamine on ajale jalgu jäänud

Peamine takistus sealjuures ei ole mitte riigi või tootjate tahte puudumine, vaid pikka aega muutmata ning liiga jäigad kulutõhususe piirid. Arvestades majanduse mahtu, arengut ja viimaste aastate toimetuleku konjuktuuri, siis tänane lävend ei taga ammu enam efektiivse ravimi patsiendini jõudmist. Lävend on praegu kroonilistele haigustele ja varase vähiravi puhul 20 000 eurot ning elulõpu haiguste puhul 40 000 eurot. 

Lisaks on probleemiks aeg. Täna ootame pärast ravimi registreerimist Euroopas keskmiselt kaks aastat, enne kui tootja jõuab Eesti turule oma taotlusega. Selle põhjused on erinevad, kuid tulemus on sama, mis tähendab, et Eesti patsient ootab kauem kui tema saatusekaaslane Saksamaal või Prantsusmaal.

Julgem riskijagamise mudel aitaks ravimi teekonda patsiendini lühendada

Teiste riikide näidetest on meil sealjuures palju õppida. Oleme Tervisekassaga juba hakanud üha rohkem kasutama paindlikumat riskijagamise mudelit, mis tähendab konfidentsiaalseid hinnakokkuleppeid, kus osa kulust või riskist võtab esialgu enda kanda ravimitootja. Kui tulemused on head, võtab riik rahastamise üle. 

Teisalt võime astuda veelgi julgema sammu ja võtta eeskuju Saksamaast. Sealne mudel on üles ehitatud viisil, et patsiendile öeldakse kohe ’jah’ efektiivse ravimi kasutamiseks ning taustal käivad tootajaga läbirääkimised hinna üle. Kui leitakse, et pakutud hind on õigustatud, siis tehakse ravim laiemalt kättesaadavaks, aga kui hind osutub liiga kõrgeks, siis tootja hüvitab hinnavahe. Olenemata mudelist on tähtis, et uued ja tõhusad ravimid jõuaksid kiiremini patsiendini. 

Piirmäärade tõstmine ja andmete kasutamine lisaks kiirust

Kui analüüsida, mida oleks vaja esmajoones ära teha, siis üle tuleks vaadata kulutõhususe piirmäär. Selle tõstmine on mõistagi poliitiline otsus ja nõuab eelarve suurendamist, kuid on vananevas ja kiiresti muutuvas ühiskonnas hädavajalik.

Teiseks tuleb parandada andmete kasutust. Meil on vaja ühtset andmebaasi, mis näitaks ravimi tegelikku mõju mitte ainult ravimikulule, vaid ka haiglaravi ja muude sotsiaalkulude vähenemisele. Ideaalmaailmas võiks see hõlmata patsiendi kogu raviteekonda ning nii tema kui ka tema lähedastega seotud kulusid.

Muutusi võib tuua ka üha kiirem tehnoloogia areng. Tehisintellekti rakendatakse üha põhjalikumalt ka ravimiarenduses protsessi avastuse faasis. See omakorda tähendab, et kui tehisintellekti abil osutub võimalikuks hoida kokku aega ja raha, võib tekkida võimalus alandada ka ravimite hindu. Paraku võtab terve arendustsükkel endiselt pikki aastaid ehk kas see lootus lõpuks ka paika peab, on veel vara öelda.  

Euroopa seadusandlus annab kiirema käigu

Viimaks, täna on juba Euroopa seadusandluses toimunud olulised muudatused ja vajalik raamistik heaks kiidetud. See tähendab, et ravimite efektiivsuse ühishindamine tehakse ära riikide-üleselt ning iga riik ei pea selleks eraldi aega ega raha kulutama. Sellega hoiame reaalsuses kokku mitmeid kuid täiendavate analüüside arvelt. Täies mahus jõustuvad uued Euroopa Liidu regulatsioonid lähima viie aasta jooksul, nii et saame ja peame neid võimalusi kindlasti maksimaalselt ära kasutama.

Lõpuks taandub kõik ühele küsimusele, kui palju me ühiskonnana väärtustame lisandunud eluaastaid? Eesti ravimipoliitika on liikumas õiges suunas, kuid patsientide nimel peame julgema teha ambitsioonikamaid otsuseid. Meie eesmärk ei ole ju lihtsalt süsteemi töös hoida, vaid tagada, et parim võimalik ravi jõuaks Eesti inimeseni täna, mitte aastate pärast.